'Vaimurikas inimene taotleb enne kõike valutust, tülitamatust, rahu ning jõudeaega; järelikult otsib ta vaikset, tagasihoidlikku, võimalikult häirimatut elu ja valib pärast mõnesugust tutvumist nõndanimetatud inimestega tagasitõmbumuse või suurvaimuna isegi üksilduse. Sest mida enam keegi omab iseendas, seda vähem vajab ta väljast ja seda vähem võivad ka teised talle olla. Seepärast viib vaimu erakordsus seltsimatusele. Jah, kui seltskonna kvaliteet oleks asendatav kvantideediga, siis vääriks vaeva isegi suurilmas elada, aga paraku ei moodusta sada narri ühes hunnikus veel üht mõistlikku meest' - Arthur Schopenhauer