Ma pean lihtsalt kirjutama oma hiljutisest avastusest- maasikamaitselisest rohelisest teest, mis on täielik FTW ja võitnud mu südame.
(Jah, ta on natuke kallis, kuid teed kulub tassi peale vaid 1tl ja seda jätkub kauaks).
Oh Bella Ciao!
Olen nüüd olnud täpselt pool aastat Itaalias... kõik on läinud kuidagi uskumatult kiiresti. Varsti NYC ja siis koju..jah koju- niiii tahan juba koju. Mulle meeldib lennata ringi, vaadata erinevaid kohti-inimesi, kuid siis lennata tagasi oma armsasse pessa.
Sel aastal peaksin nägema kolme kevadet- Itaalia, Ameerika ja Eesti oma.
Oi kuidas ma ootan kevadet!
Minu jaoks on kevad kõige ilusam aastaaeg- selles on värskust, värve ja meeletut energiat. Tegelikult on kevades veel midagi seletamatut. Kevad on justkui millegi algus.
Tahaks kõik ebameeldivused selja taha jätta, visata seljast paksud riided ja säravate silmadega minna just selle millegi 'uue' vastu.
Ootan kevadpäikest, lumikellukesi, märtsikellukesi, rästa tilkumist, krookuseid, linnulaulu, sinililli, ülaseid, rohelist muru, kevadkingi, päikeseprille ja eelkõige KEVADTUNNET.
Subscribe to:
Posts (Atom)
