"Lohetätoveeringuga tüdruk" ja "Tüdruk, kes mängis tulega" on meeletu kiirusega läbi loetud ning käsil on viimane ehk 3.osa.
Stieg Larssoni kirjutatud triloogia on sõltuvust tekitav- tema teoseid ei saa lihtsalt käest ära panna enne kui ei ole teada saanud, mis edasi saab.
Triloogia on täis põnevaid tegelaskujusid ning ettearvamatuid olukordi- pingest igatahes puudust pole.
Pean aga tunistama, et alguses oli mul esimest osa küllaltki raske lugeda, kuna minu jaoks oli liiga palju rikkalikult haige fantaasiaga olukordi ning mõtlesin tõsiselt, kas mul ikka on mõtet edasi lugeda. Pinge aga oli niivõrd üles kruvitud, et ei olnud võimalik lugemist pooleli jätta kohas, kus ma veel ei teadnud olukorra lahendust ning olukord oli kergelt öeldes 'sitt'.
Isegi neljapäevasel kursusel Bolognas, ei suutnud ma kiusatusele vast panna- samal ajal, kui meile andis loengut eriliselt ennasttäis itaallasest ülbik, kes oli Oxfordis majanduses doktori teinud ning kes lõpetas iga lause tõusva rõhuga + rääkis nagu tal oleks antud viimased 2h elada ja käitus üleolevalt meie koordinaatoritega, siis ma avasin rahulikult oma iPadi, ei teinud sellest valgete prillidega vennast välja ning lugesin rahulikult teise osa lõppvaatust ;) WIN!
Tahan veel mainida, et kuigi ma pole ammu nii voolava ja põneva tegevustikuga teoseid lugenud, häirib mind see, et Balti riike, eesotsas Eestit kujutatakse kui mingit prostitutsiooni mekat (vabandust väljenduse pärast) nagu oli see aktuaalne ka S.Oksaneni "Puhastuses". Mul on tõsiselt selline tunne, et kui skandinaavlasele öelda 'Eesti', siis seostub riik a) prostituutidega b)narkootikumidega c)varastega d) venelastega e)ehitajatega f)arenguriigiga g)gold-digger'itega jne. Eks mingil määral on neil õigust seda arvata, sest kus suitsu seal tuld, aga leian samas, et skandinaavlastel on natuke liiga tumedad prillid peas ning näevad Eestit liiga tumedates toonides.
Lõppkokkuvõttes, triloogia on paganama hea ning ei jõua ära oodata, mil filmi saan näha!
